Üle meie peade lendab veidi ebakindalt metstuvi, kes sätib end istuma Heli Nikuneni aianurgas oleva batuudi turvavõrgule.
„Noored tuvid on äsja pesast lahkunud. Nad on praegu veel sellised rumalakesed,“ ütleb Heli ja naeratab.
Maja akendest avaneb vaade tiigile.
Metstuvidest on saanud oluline osa Espoos elava Nikuneni pere aiaelust. Tuvid ja ka muud linnud käivad kordamööda tiigis suplemas, mida saab jälgida otse Nikunenide elutoa suurtest akendest. Pereliikmed jälgivad üheskoos huviga tiigis ja selle ümbruses toimuvat. Akendest on sageli näha, kuidas ka jänesed ja hirved aeda külastavad. Isegi üks uudishimulik kährik piilus kord otse toaaknast sisse. Heli on aeda jätnud loomade jaoks mitmeid varjulisi kohti.
Kollase eramu aed on üsna tilluke, kuid looduslähedane.
Nikunenid kolisid oma uude majja kaheksa aastat tagasi. Kahekorruseline kollast tooni hoone on ehitatud kolmandikule vanast suuremast elamukrundist. Aed on üsna väike, kuid mõjub rahuliku ja looduslikuna. Seal kasvab põnev valik taimi mitmes rindes – leidub nii madalaid kattetaimi, püsililli, põõsaid kui ka väiksemaid puid.
Aed on kujundatud nii, et taimed kasvaksid mitmes rindes. Kekkilä Termokomposter on aktiivses kasutuses.
Heli aias kasvab üsna palju söödavat kraami. Siin on näiteks punane sõstar, karusmari, Lamarcki toompihlakas, astelpaju, must leeder, kirssploom ja aeda iseenesest levinud vaarikad, mille võrseid Heli ei raatsi välja kiskuda.
Heli ja tema lilluba, mis on efektne ronitaim ja mille viljad on söödavad nagu tavalisel aedoalgi.
Kõige ebatavalisem liik ja märkimisväärsem taim aias on suur mitmeaastane südajas araalia (Aralia cordata), mille kõik osad on söödavad. See Kaug-Idas levinud toiduks kasutatav taim kasvab üsna edukalt ka meil.
Söödavad mitmeaastased ronitaimed väänlevad mööda keerdtreppi ülespoole.
Rõdule viivat keerdtreppi katavad pampli ‘Sonja’, väikeseid kiivisid kasvatava südaja aktiniidia ‘Annikki’, aedviinapuu ja kaukaasia spinati väädid. Maapinnal nende ümber on muuhulgas kasvamas ürt nimega kare varemerohi.
Aja jooksul on taimed siirdunud kasvama ka väiksematesse kivipragudesse.
Algne aiaplaan on muutunud
Aeda istutatud taimede vahele on järk-järgult levinud looduslikud liigid. Heli meelest on põnev jälgida, kuidas ka kõige väiksemasse kiviprakku ajapikku mõni taim end sisse seab.
Jänesekapsas, kassikäpp, ülased, maikellukesed ja hiireherned sobivad hästi kasvama rododendroni, naistenõgese ja kurereha puhmaste vahele.
Heli on aeda ehitanud laudtee ja rajanud tiigi, sest ei raatsinud looduslikku kaljupinnast rikkuda.
Algselt plaanisime rajada tavalise aia, kuid siis hakkasid mind huvitama kliimaprobleemid ja permakultuuri ideed. Hakkasin aeda kujundama söödavaid vilju andvaks ökoloogiliseks metsaiaks või nn toidumetsaks. Ma ei raatsinud rikkuda looduslikku kaljupinda, seega ehitasime aeda laudtee ja tiigi.
Mitmed looma- ja linnuliigid käivad aeg-ajalt tiigis suplemas.
Permakultuur on ökoloogilise aiapidamise ideoloogia, mille keskmes on looduse mustrite jäljendamine. Permaaias pole paljast mullapinda, kõikjal kasvavad taimed või on muld kinni kaetud. Taimestik on rikkalik ja võimalikult mitmekesine. Permakultuuri eesmärk on isemajandav aiandus, sellise aia rajamisel ja hooldamisel püütakse ära kasutada seal juba olemasolevaid materjale. Taimed valitakse nii, et kasvukohas poleks neid vaja enam korrapäraselt kasta ega hooldada.
Nutikas lahendus lillepottide seinale riputamiseks.
Ideaaljuhul ei viida aiast midagi välja ega tooda sinna ka mujalt midagi juurde. Näiteks taimejäätmed kompostitakse toitainerikka mulla saamiseks ja taimeleotisi valmistatakse muude taimede väetamiseks. Puude ja põõsaste tagasilõikamisel tekkivast risust saab valmistada hakkepuitu, mis sobib teeradade katmiseks. Äralõigatud oksi kasutatakse nii taimetugedena kui ka piirdeaedade ehitamiseks, tüved saab aga panna peenardele ääriseks.
Maiuspalad lemmikloom jänkule
Heli meelest on vahva mõelda, et tema aed annab mitmekesist saaki toiduks nii inimesele kui ka teistele elusorganismidele. Sellest pole midagi, et rästad hiljuti sõstrapõõsa tühjaks nokkisid. Ta loovutab need marjad suure rõõmuga tasuks lindudele nende antud laulukontsertide eest.
Heli põhimõte on, et aeda toodaks võimalikult vähe uut kraami väljastpoolt.
Kui mõni puu sureb, on see rahumeeli aeda jäetud. Nii sigineb sinna rohkem putukaid, seeni ja sammalt. Krundilt langetatud kask saeti pakkudeks ja jäeti kohapeale kõdunema. Heli on oma kohale jätnud ka mõned lühiealiseks osutunud dekoratiivkuuse kuivanud tüved.
Need on mulle meeldetuletuseks, et ma ei istutaks samasse kohta enam midagi sellist. Maa on siin nende jaoks lihtsalt liiga kuiv.
Heli on aktiivne peenrakastide kasutaja.
Tema avaral valgusküllasel rõdul on mitu sügavat istutuskasti, kus kasvab lehtkapsas, merikapsas, koriander ja kannikesi, samuti saialilli ja rukolat, mis aastast aastasse end ise edasi külvavad. Neist jätkub ka pere lemmikloomale küülikule toiduks.
Tomateid kasvatab Heli väikestes puutünnides. Esimesed viljad hakkavad just punaseks minema.
“Kasvatan tomatitaimed enda kogutud seemnetest. Seegi aitab kaasa kestlikkusele. Kogun kokku ka lilloa seemned. Lahtisel rõdul saab kasvatada külmakindaid tomatisorte. Eriti varajast saaki annavad Siberi tomatisordid.”
Selle hõlbustamiseks kasutab Heli biosütt, mis seob hästi niiskust. Lisaks seob see toitaineid, mis järk-järgult taimekasvuks vabanevad. Mullaniiskust aitab säilitada ka vesihein, mis sobib hästi tomatite alustaimeks. See on nagu elav multš, mis ei sega kuidagi tomatite kasvu.
Biosüsi on muutnud tomatite kastmise lihtsamaks
Sõnnik hobusetallist
Biosütt kasutatakse aias mullaparandajana ka mujal. Kuna huumusekiht on krundil paiguti väga õhuke, on siin sageli liiga kuiv. Heli parandab mulda oma komposti ja bokashi-kompostiga ning bokashi valmistamisel tekkiva imbveega.
Väetamiseks kasutab Heli aias kasvavaid nõgeseid ja taimejäätmeid. Ta on märganud, et tomatid armastavad väga varrerohuleotist.
„Püüan alati tegutseda nii, et ma ei peaks midagi väljastpoolt aeda juurde tooma.“ Hobusesõnnikut on ta siiski tallist toomas käinud. „Võtan asja nii, et see on minu tütre ratsutamishobi kõrvalsaadus. Mahakukkunud männikäbid kogun kokku ja panen drenaažiks potipõhja. Männiokkad riisun teeradade katteks.“
Just looduslähedus ja kokkuhoidlikkus on see, mis Heli permakultuuri puhul köidab.
Mulle meeldib väga, et aias ei pea kogu aeg tööd rabama.
See ei pea alati olema ideaalses korras. Midagi ei juhtuks, kui aed jääks mõnel suvel hoopis hooldamata. Las ta kasvab ja õilmitseb!
Hobusesõnnik on peaaegu ainuke asi, mille Heli on mujalt oma aeda toonud.
Tekst: Heidi Haapalahti
Fotod: Teija Tuisku