Ilupuud
Harilik pihlakas
Sorbus aucuparia
Tavaline harilik pihlakas kasvab avatud kasvukohal kauniks soolopuuks. Päikselisel kasvukohal õitseb pihlakas rikkalikult suurte kreemjate, tugevasti lõhnavate õisikutega. Lehed omandavad kauni sügisvärvuse.
Kastmine:
Väike
Valgus:
Päikseline
Kõrgus:
400-1200 cm
Värvid:
Valge
Õitsemine:
Kesksuvi
Vahemik :
I-VIII
Looduslik harilik pihlakas kasvab kogu Eestis, kuid karmimate oludega kasvukohtades jääb vaid põõsaks. Pihlakas sobib eriti hästi krundi piirile loodusliku ja hooldatud ala piirile. Pihlakas sobib tuulekaitseks ja isegi lõigatavaks hekiks. Puu muutub kergesti mitmetüveliseks.
Harilik pihlakas kasvab 4-12 meetri kõrguseks. Harilik pihlakas õitseb juunis-juulis, punased marjakobarad küpsevad sügisel. Õisi ja marju on rohkesti enamasti üle aasta. Harilik pihlakas erineb teistest kasvavatest pihlakaliikidest kitsaste, paarituarvuliste liitlehtede poolest. Sügisel omandavad pihlaka lehed olenevalt ilmast erepunase, tumepunase või peaaegu musta sügisvärvuse. Päikselisel kasvukohal muutuvad lehed kaunilt punaseks.
Harilik pihlakas on kasvukoha suhtes vähenõudlik. Puu kasvab nii kehval kui ka viljakal pinnasel. Hariliku pihlaka istutamisel tuleb valida võimalikult valgusküllane ja avatud kasvukoht. Istutamiseks sobib Erimuld Puudele ja Põõsastele. Harilike pihlakate vahekaugus istutamisel on 5 meetrit.
Kevadel võib noorele pihlakale anda Aialupja ja väetada Kevadväetisega.
Kui pihlakat tahetakse kasvatada ühetüvelise puuna, tuleb konkureerivad ladvad ja tüvevõsud eemaldada. Hoolduslõikust tehakse varakevadel.
Muus osas harilik pihlakas tagasilõikust ei vaja, puu on vastupidav ja hea kasvuhooga.
Punased, hapud marjad sisaldavad rohkesti C-vitamiini. Marju võib tarvitada mahla, moosi ja tarretise valmistamiseks. Marjade hapu maitse väheneb, kui marjad on veidi külma saanud. Pihlakamarjad maitsevad lindudele.