Sinine elulõng

Sinine elulõng kasvab 2-3 meetrit, isegi viis meetrit kõrgeks ning talvitub Eestis. Võib istutada soojale kasvukohale, sõrestiku külge, puude juurtele, pergolat katma või pinnakattetaimeks. Sinist elulõnga ning sellest aretatud sorte (Clematis Viticella-rühma) on kümneid. Sinine elulõng ja selle sordid talvituvad olenevalt sordist kasvutsoonides I-III (IV-V).

Sinine elulõng on õige valik siis, kui soovitakse õitsvat ronitaime, mis ei oleks kasvukoha suhtes kuigi nõudlik. Sinise elulõnga õied on suuremad kui näiteks alpi elulõngal, kuid veidi väiksemad kui suureõielistel elulõngadel. Samas on sinised elulõngad oluliselt vastupidavamad ja tervemad kui suureõielised elulõngad. Sinist elulõnga ning sellest aretatud sorte (Clematis Viticella-rühma) on kümneid.

Sinise elulõnga sordid taluvad kuivust ning kasvavad hästi nii päikese käes kui ka poolvarjus. Võrsed võivad külmuda lumepiirini, kuid kevadel arenevad uued võrsed õitsevad rikkalikult juba samal suvel. Sinised elulõngad eelistavad toitainerikast pinnast. Sobiv muld neile on Erimuld Püsikutele ja Roosidele. Sinised elulõngad istutatakse 50-100 cm vahedega. Taimed tuleb istutada umbes 15 cm sügavusele.

Sinine elulõng talub hästi kevadist tagasilõikust, sest õitseb sama aasta võrsetel. Maapealsed osad võivad pakaselisel talvel külmuda, kuid elulõng kasvatab uued võrsed.

Kevadel antakse sinisele elulõngale Aialupja ja väetatakse Püsiku- või Kevadväetisega.

Pikkadel põuaperioodidel vajab sinine elulõng kastmist. Juulis antakse toetava väetisena Püsiku- või Aiaväetist.

Augustis-septembris väetatakse Sügisväetisega.

Sinise elulõnga sortide hulgas on juba 19. sajandist pärit sorte. Vanad sordid on näiteks lillade õitega Clematis Viticella ’Etoile violetta’ ja veinpunaste õitega Clematis Viticella ’Purpurea Plena Elegans’.