Tamm

Vana tamme tunneb ära ka lehitult väärika kujuga, paksust ja rõmelisest koorest ning pikkade, väänduvate okste järgi. Tamme võrse tipus on mitu punga. Kuna lehed kasvavad kimpudes, ulatub valgus ka puu alla maapinnale ning tamme all võivad kasvada ka teised taimed. Leht on altpoolt heleroheline ning tamm jätab pikalt helerohelise mulje.

Tamm õitseb maikuus lehtede puhkemise aegu kollakasroheliste õisikutega. Püstistest emasõitest arenevad sügiseks tamme viljad, dekoratiivsed tammetõrud. Lehed saavad kollakaspruuni sügisvärvi. Noortel puudel võivad pruunid lehed püsida läbi kogu talve. Eestis kasvab tamm enamasti 10-20 meetrit kõrgeks.

Tamm vajab valgusküllast, eelistatult päikeselist asukohta ja palju ruumi. Noor taim talub teiste puude varju, kuid kasvades valgusevajadus kasvab. Tamme peetakse aeglasekasvuliseks puuks, kuid sügava mullaga, saviseguse, lubjarikka ja niiske kasvupinnase saanud tamm kasvab kiiresti. Puu saab hakkama ka kuivas pinnases, kuid siis on kasv aeglane. Meie väärispuudest on tamm kasvupinnase suhtes kõige vähenõudlikum. Tamm talub ajuti seisvat vett ning 1,5-2 m sügavusele ulatuv juurestik jõuab põhjaveeni ka läbi savikihi. Tammele sobiv muld on Erimuld Puudele ja Põõsastele. Taimede vahekaugus on 7–10 meetrit.

Pärast istutamist tuleb tammetaimed kaitsta jäneste ja näriliste, maapiirkondades ka põtrade eest.

Noortele tammedele võib kevadel anda Aialupja ja väetada Kevadväetisega.

Tamme pügamisvajadus on minimaalne. Kui seda tuleb siiski teha, on sobiv pügamisaeg kas kevadel enne kasvuperioodi algust või keset suve pärast jaanipäeva.

Tamme paljundatakse tammetõrudest, mis külvatakse sügisel.