Ilupõõsad
Tuhkurenelas
Spiraea ’Grefsheim’
Dekoratiivsete kaarjate okstega ja varakult õitsev tuhkurenelas on üks populaarsemaid ilupõõsaid. Väga rikkalikud, lõhnavad ja lumivalged õied rõõmustavad meid maist juulini. Tihe lehestik puhkeb enne õitsemist.
Kastmine:
Suur
Valgus:
Poolvarjus
Kõrgus:
100-150 cm
Värvid:
Valge
Õitsemine:
Varasuvi
Vahemik :
I-VI
Peenikeste võrsetega tuhkurenela hallikasrohelised lehed on väikesed, kitsad ja kergelt karvased. Õisikud moodustuvad eelmise aasta võrsetel kobaratena, kus on lugematu arv väikesi valgeid õisi. Tuhkurenelas on üsna kiirekasvuline ning moodustab paari aastaga lopsaka ja tiheda 100-150 cm kõrguse põõsa. Istutatakse sageli hekitaimena või rühmadena. Vastupidav tuhkurenelas tuleb toime kasvutsoonides I-VI.
Tuhkurenelas on kergesti hooldatav ja kasvupinnase suhtes vähenõudlik. Põõsas õitseb kõige rikkalikumalt päikselisel kasvukohal ning ka poolvarjulisel kasvukohal. Vältida istutamist räästa alla, sest oksad ei talu katuselt kukkuva lumekoorma raskust. Kasvab kõige paremini kergetel, liivakatel ja rohkesti toitaineid sisaldavatel muldadel. Kõige sobivam istutusmuld on Aiamuld või Erimuld Puudele ja Põõsastele. Rühmades ja hekina istutamisel on taimede vahekaugus 70-100 cm.
Kevadel antakse tuhkurenelale Aialupja ning väetisena Kevadväetist.
Vana põõsa noorendamiseks lõigatakse pärast õitseaja lõppu välja või varakevadel enne pungade puhkemist kehvemini õitsenud vanad oksad. Oksad lõigatakse maapinnalt 10 cm kõrguselt. Okste kärpimine tekitab luuataolise kasvukuju.
Kuna tuhkurenelas õitseb eelmise kasvuaasta võrsetel, ei ole soovitatav taime päris maha lõigata. Taim küll toibub nii jõulisest noorendamisest, kuid kasvatab rohkesti tihedaid võrseid, mida tuleb korraliku õitsemise tagamiseks harvendada.
Noori tuhkurenelataimi tuleb kaitsta jäneste eest.